MENÜÜ

Kriimsilm, karuott ja rebane…

11/03/2018

Seda, et Saaremaa on täis kadakaid ja metsi, kus loodusesõbrad saavad lõputult avastada ning uudistada põnevaid taimi, teab igaüks. Aga vähem on kõneldud sellest, et rikkalik floora on mõnusaks elupaigaks niisama rikkalikule faunale.

Paljud välismaalased on suisa hämmingus, kui nad metsas jalutades ja sealjuures mitte ülearu lärmi tehes õige pea mõnd looma märkavad. Olgu siis tegu uudishimuliku rebase, üleannetu kitse või hoopis väärikalt oma radu pidi kulgeva põdraemanda või hirvepulliga.

Hirvede arvukust iseloomustab kõnekalt jahistatistika. 2015. aastal kütiti kogu Eestis 1252 punahirve, neist 813 Saaremaal ja 204 Hiiumaal. Viimastel aastatel hirvedega juhtunud autoõnnetustest on 90 protsenti juhtunud Saaremaal. Ehk siis, siinsed metsad lausa kubisevad sarvilistest ja sõralistest.

Suurulukitest on alati ihaldusväärsed olnud ka põdrad, kuid nende olukord on Saaremaal just trofeede seisukohast kesisem. Põtru on Saaremaal ohtralt, kuid väheste eranditega suudavad nende suguvennad mandrimaal kasvatada palju uhkemaid sarvi.

Suurte sõraliste kõrval tuleb aga Saaremaa puhul kindlasti esile tuua mägrad. Eestis arvatakse seda armsa ja muheda väljanägemisega looma olevat 3000 ümber, kellest suur enamus elutseb just Saaremaal. Mandril on ta haruldane, saarel aga muutunud juba suisa nuhtluseks.

Mägra pelglikkuse tõttu pole tema eluviisidest seni väga palju teada. Saaremaal kahe aasta eest paigaldatud mägrakaamera ja selle staarid Kadi ja Tõnis on aga saladuseloori mõnevõrra kergitanud. Tuli välja, et tegu pole ainult videviku- ja ööloomaga, vaid ta toimetab südamerahuga ka lauspäikeses. Samuti selgus, et järglaste saamine tähendab mäkradele tundidepikkust paaritumismaratoni.

Mägra tavapärase küttimise kõrval võiks see tore loomake kindlasti atraktiivne olla vereta jahi huvilistele. Lisaks veebikaamerale on mägrad ka looduses vaadeldavad. Tuleb lihtsalt olla õigel ajal õiges kohas.

Ulukite arvukusele vaatamata ei ole jahiturism Saaremaal mitte väga laialt levinud. Kui lõunaeurooplased huvituvad esmajoones linnujahist, milleks Saaremaa pikk ja sopiline rannajoon pakub väga häid võimalusi, siis põhjanaabrid eelistavad küttida suurulukeid.

Jahiturismist huvitatud peaksid teadma, et mitte kõik kohalikud jahiseltsid ei tegele turismijahiga. Huvilistel on mõistlik võtta ühendust otse jahipiirkondade kasutajatega, kes soovitud jahtide kohta infot annavad. Kahekümne viiest Saare maakonnas tegutsevast jahiseltsist on tuntumad jahituristidega tegelejad Laugi, Salme, Lümanda, Orissaare ja Tornimäe selts.

Kui metsast rannikule põigata, siis seal võib kohata veel üht põnevat looma – hüljest. Mõne aasta eest arvati üks hülgeliik, hallhüljes, Eestis taas ka jahiulukite hulka, kuid nende laskelimiit on pisike ja reaalselt kütitakse aastas vaid paar isendit. Põhjus selles, et enamasti on nad koondunud jahikeelualadele, aga ka selles, et aastakümnetepikkuse jahikeelu tõttu on hülgeküttimise ja jahisaagi kasutamise oskused hääbunud.

Küll saab nende toredate elukatega tutvust teha hülgevaatlusmatkadel. Vilsandi rahvuspargis on seda võimalik teha vaatlustorudega ja asjatundliku giidi saatel. Soeginina pangast Lääne-Saaremaal kilomeeter läände asub väike saar nimega Innarahu, mis on hüljeste armastatud poegimise ja paaritumise koht. Kevadtalvel võib seal näha sadu hülgeid.

Vereta jahti saab õigupoolest pidada kõikjal Saaremaa metsades ja randades, sest üldjuhul on looduses liikumine inimestele vaba. Päris paljudes kohtades seisavad ka jahimeeste varitsustornid, mille kasutamise peab huviline kindlasti jahipiirkonna kasutajaga kokku leppima.

Ja kui lõpetuseks alguse juurde tagasi tulla, siis laulusõnades nimetatud karuotti Saaremaal küll pole, aga rebaseid ja muid elukaid jagub rohkem kui küll. Ning hea õnne korral pole võimatu püssi või kaamerasilma ette saada isegi kavalat kriimsilma.