MENÜÜ

Püha Jakobi kirik

Püha kirik on Saaremaa noorimaid keskaegseid kirikuid. Kihelkonnana eraldus Püha Kaarmast ja Valjalast tõenäoliselt 14. sajandil. Kirjalikes allikates nimetatakse Püha kihelkonda ja sealset preestrit esmakordselt alles 1449. aastal. Kiriku interjöörile on tõsise jälje jätnud 1576. aasta suur tulekahju, mil Vene väesalk põletas kiriku ning sinna varjunud kohalikud elanikud. Seetõttu hävines valdav osa kiriku raidplastikast.

Püha kirik on praeguse kuju saanud kolme suurema ehitusetapi käigus. Esmalt, 14. sajandi teisel poolel, ehitati kooriruum koos põhjaküljel asuva ühekorruselise käärkambri, pikihoone idaseina ja pikiseinte fragmentidega (viimaseid võib tänini näha pikihoone idapoolsetes sisenurkades). Seda ehitusetappi iseloomustab eelkõige kõrgetasemeline kiviraidetöö, mida saab vaatamata tulekahju purustustele jälgida kooris lõunaakna allosas, võlvi tipus päiskivi ümbruses, kirdenurga konsoolil ning ka võidukaareseina pikihoonepoolsel soklil. Koori ehitanud meisterkond on olnud seotud Kuressaare piiskopilinnust ja Valjala kiriku koorilõpmikku ehitanud Böömi päritolu meisterkonnaga, millest annavad tunnistust nii raidkivi profiilid kui ka selle meisterkonna kiviraiujatele iseloomulikud töövõtted.

Koori ja käärkambri valmimise järgselt tekkis kiriku ehitustegevusse seisak ning pikihoone ehitus jätkus uue meisterkonnaga tõenäoliselt 15. sajandi esimesel poolel. Selle ehitusetapi iseloomulikuks jooneks on rohke maakivi kasutus müürilaos, mis muudab kogu pikihoone üldilmelt rohmakaks. 1576. aasta suurpõleng on pikihoonet koorist enam kahjustanud ning seetõttu on säilinud vaid mõned fragmendid interjööri kunagisest kujundusest. Kõige rikkalikumalt on olnud kujundatud vööndkaare eendtoed, eriti talumid, millest lõunapoolsel on tulekahjust pääsenud lõvi, kelle pea on küll jäänud tulemöllu, ning põhjapoolsel tammeleht.
Viimasena ehitati pikihoone lääneküljele massiivne torn, mis püstitati asendamaks algselt pikihoone läänviilu trooninud konsooltorni. Dendrokronoloogiline uuring näitas, et torni ehitusel kasutatud puit langetati ajavahemikus 1481–1486 ning seetõttu võib eeldada, et torn püstitati 15. sajandi lõpukümnenditel. Ehitajaks on olnud Tallinnaga seotud meisterkond.

Kolme peamise ehitusetapi kõrval on Püha kiriku juures toimunud teisigi ehitustöid. Veel keskajal ehitati käärkambrile teine korrus, kuhu paigutati ka kamin. Lisaks ehitati hilisematel sajanditel kiriku külge rida aadlike matusekabeleid, millest koori lõunaseina ääres olnute vundamendid on ka välja kaevatud. Tornil on olnud mitmeid tornikiivreid. Praegu katab torni 1924. aastal Johannes Gahlnbäcki poolt projekteeritud madal tekkiiver. Sellele eelnes sihvakas nelja vintskapiga historitsistlik tornikiiver, mis ehitati pärast 1896. aasta tulekahju. See hävines 1922. aastal välgutabamuse tõttu süttinud tulekahjus.

Mitmekülgse ehitusloo kõrval üllatab Püha kirik mitmete detailidega, mis lubavad heita pilgu keskaegse kirikuhoone kasutusse. Lääneportaali kõrval on Püha kiriku pikihoones ka põhjaportaal, mis on teadmata ajal kinni müüritud, kuid tänaseks taas osaliselt avatud. Kooriruumi lõunaseinas olev kinni müüritud ava on tõenäoliselt seotud uusaegsete matusekabelitega. Koori põhjaseinas, läänepoolse võlvikanna vahetus läheduses, asub kitsas ümarkaarne ukseava, mis avaneb käärkambrist alguse saavasse võlvidele viivasse trepikäiku ning kooriruumi, kus selle ees on asunud puittaladel rõdu, arvatavalt orelirõdu. Kuid keskaegsetesse kirikuhoonetesse mahtus Jumal teenimise kõrvale ka maisemaid tegevusi. Üllatuslikult on Püha kirikus kaks kaminat, mis asuvad käärkambri teisel korrusel ja tornis. Käärkambri kamina funktsiooni ei ole hetkel võimalik kindlaks määrata (sarnase kaminad asuvad ka Kaarma ja Karja kirikutes käärkambri teisel korrusel). Küll võib aga torni kamina puhul eeldada, et seda võidi kasutada ajal, mil torn täitis vahitorni ülesannet.

Püha kiriku barokne altar pärineb aastast 1753 ning selle valmistas Kuressaare meister Gottfried Böhme. Praegune altarimaal on maalitud Ilpla mõisniku Ludvig von Sassi poolt arvatavalt 1904. aastal. Altariseina algne kujundus oli mõneti erandlik. Praeguse altarimaali taha jääb nišš, mille seinu katab maaling Taevasest Jeruusalemmast, mille ees võis olla skulptuurigrupp, mis tänaseks on hävinenud. Altari kõrval on tähelepanuvääriv ka 1793. aastast pärinev klassitsistlike joontega kantsel.

Rohkem infot: Püha Jakobi kirik