MENÜÜ

Sõrve tuletorn

Aastal 1646 laskis Liivimaa kindralkuberner Gabriel Oxenstierna ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale väikesele saarele algelise tuletorni – tulepaagi. Sügistormid näitasid, et tulepaagi asukohaks valitud väikesaar oli sobimatu ja tulepaak koliti ümber Sõrve poolsaare tippu. 1770. aastal püstitati sinna kivitorn mis hävis II maailmasõjas. Praegune kooniline monoliitbetoonist tuletorn püstitati 1960. aastal. Ohutuse kaalutlustel külastajad majakasse sisse hetkel ei lasta.

Sõrve tuletorni kõrgus jalamist on 52 meetrit, merepinnast 53 meetrit.

Ajalugu

Kuna Läänemeri muutus Rootsi kuningriigi vallutuste käigus 17. sajandil sisuliselt Rootsi sisemereks, lõpetati ranniku-aladel muinasajast kehtinud rannaõigus – rannarahva (hiljem mõisnike) voli karile sattunud laeva, selle lasti ja meeskonna üle. Maismaaga silmsidet nõudva navigatsiooni tõttu asuti tähistama kõiki laevatamiseks ohtlikke kohti tähtsatel mereteedel. Sõrve sääre otsast pikalt merre ulatuvate laevadele ohtlike madalate tõttu viitasid 1645. aastal Riiga seilanud Madalmaade meremehed vajadusele rajada Sõrve tippu tulepaak. 1646 laskis Liivimaa kindralkuberner Gabriel Oxenstierna ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale Vesitüki laiule tulepaagi nn viipe-tuletorni (rootsi vipp-fyr) kujul. Ehitamise korraldas kaupmees Ebert Dellingshausen. Tulepaagi tarbeks oli kohalik mõisnik sunnitud vabastama Sääre külas ühe pere mõisateost, et rakendada see kohaliku kõnepruugi järgi paagiorjusesse ehk öisele tulepaagi käigushoidmisele ja päevasele põletuspuidu hankimisele mõisa metsades. Tulepaagi järgi sai rootsipärane Vipp liignimede panekul Sääre küla paagiorjadele perenimeks (kirikuraamatus saksapäraselt Wipp).

Vippfyr oli hiigelkaevukooku meenutav rajatis ühes otsas asuva metallist tulekorviga, kus põletati puitu, ja teises otsas asuva vasturaskusega. Sel moel sai korvis süüdatud märgutule vinnata 10–15 m kõrgusele. Esimene tuletorn ulatus 34,7 m kõrgusele merepinnast. Kuid tulepaagi asukohaks valitud laid selleks ei sobinud. Pärast mitut purunemist tormide, jäätriivi või tuleõnnetuse tõttu paigutati rajatis ümber Sõrve sääre tippu. Navigatsioonimärgina kandsid rootsi kartograafid selle merekaardile esmakordselt 1650. aastal.

Säärele 1770 ehitatud majakas ja 19. sajandi lõpus valminud kasarmuhoone
Vene keisririigi alluvuses püstitati 1770. aastal samasse kohta kandiline kivitorn, mida kõrgendati 1807. aastal 35 meetrini. Vastu tulles Sääre mõisa kaebustele, et Sõrve metsad on tuletorni pikaajalise ülalpidamise tulemusel laastatud, hangiti edaspidi pool tuletorni põletusmaterjali kroonu kulul. Selleks tõi Vene sõjalaevastik Poolast Peterburi kaudu Sõrve Mõntu sadamasse kivisütt. Sajandi keskel rajati tuletorni kõrvale teenindava personali jaoks puidust eluhooned. Alates 1882. aastast pandi tuletorn tööle optiliste läätsede abiga ja valgusallikaks sai viie tahiga petrooleumilamp, mis 1936. aastal asendati palju võimsama atsetüleenlambiga.

Esimeses maailmasõjas torni puitsisemus süttis Saksa laevade suurtükitules ja järele jäid ainult kiviseinad. Samuti hävis Sõrve sääre merepäästejaama kiviehitis. Pärast I maailmasõda päästejaam ja tuletorn taastati, kuid 1944. aasta novembris lasid Sõrvest Kuramaale taganevad Saksa väed Sääre tuletorni õhku.

Sõrve tuletorn 1945. aastal kerkis samasse kohta ajutine puidust tuletorn. See asendati 1960. aastal praeguse tüvikoonilise monoliitbetoonist tuletorniga, mis töötab elektrivalgusel ja omab voolukatkestuste puhuks diiselgeneraatoreid.