MENÜÜ

Viidumäe looduskaitseala

Viidumäe looduskaitseala asub Lääne-Saaremaal muistse Antsülusjärve rannaastangu ümbruses. See on Saaremaa vanim ja kõrgeim osa, mille kõrgeim koht on 59,12 meetrit üle merepinna ja moodustab nn. “Saaremaa selgroo”.

Looduskaitseala peamine ülesanne on haruldaste liikide, koosluste ja elupaikade kaitsmine. Kaitsmist väärivat on siin palju. Viidumäe ümbrust võib võrrelda loodusliku botaanikaaiaga. Tillukesele alale mahub kasvama üle poole Saaremaa taimedest, neist paljud on haruldased. Siin on näiteks augustis õitseva kuulsa saaremaa robirohu (Rhinanthus osiliensis) kasvupaigad. Mitte ükski teine taim ei kasva ainult Eestis! Teine haruldus, mida Viidumäelt võib leida, on alpi võipätakas (Pinguicula alpina).Oma nime on ta saanud laiadest lehtedest, mille abil püüab putukaid. Viidumäele on see taim jäänud viimase jääaja järgsest soojast ajast.

Aastatel 1904-1946 asus praeguse looduskaitseala territooriumil pidalitõbiste raviasutus Audaku leprosoorium. Kunagises pidalitõbiste arstimajas asub Viidumäe looduskaitseala keskus ja väike muuseum.

Viidumäe looduskaitsealal on kaks õpperada, mis algavad ja lõppevad külastuskeskuse juures. 2,2 km pikkune Audaku rada läbib Lääne-Saaremaale tüüpilisi biotoope. Rada läbitakse tavaliselt juhendaja saatel. 1,8 km pikkust Viidumäe rada on võimalus läbida ka iseseisvalt. Rada on varustatud infotahvlitega.

Niitude osatähtsus Viidumäe tänases maastikupildis on üsna väike. Niiduilmelised on mõned endised karjamaakadastikud ja söötijäänud põllumaad, kus kõige haruldasemaks taimeliigiks on väikeseõiene hiirehernes ühel oma Eesti vähestest leiukohtadest.

Metsatekkelised puisniidud on Eesti kõige liigirikkamad taimekooslused, mis nõuavad iga-aastast niitmist. Puisniidud on omal ajal olnud Saaremaa maastike lahutamatu osa, kuid 1997. aastaks oli niidetavate puisniitude pindala Saaremaal ainult ca 40 ha (Kukk ja Kull, 1997). Alates 1992. aastast on Viidumäel korraldatud puisniitude hooldamiseks talgulaagreid, mille käigus niidetakse heina ligi kolmelt hektarilt. Puuliikidest on niidule kasvama jäetud tammesid, arukaski, vahtraid ja kuuski; põõsastest – sarapuid, viirpuid ja verevat kontpuud.

Õpperajad

Õpperajad algavad ja lõppevad looduskaitseala külastuskeskuse juures. 2,2 km pikkune Audaku rada läbib Lääne-Saaremaale tüüpilisi biotoope. Rada läbitakse tavaliselt juhendaja saatel. 1,8 km pikkust Viidumäe rada on võimalus läbida ka iseseisvalt. Rada on varustatud infotahvlitega. Alljärgnevalt on toodud Viidumäe raja detailsem kirjeldus.

Viidumäe looduskaitseala külastuskeskus

Keskus asub Kuressaarest 28 km ja Viidu külast 2,2 km kaugusel. Sinna jõuad, kui esmalt liigud Kuressaare linnast välja mööda Kihelkonna maanteed. 15 km pärast keera peale Kogula küla vasakule Lümanda poole. 9 km möödudes jõuad Viidu külla, kus näitab teeviit paremale looduskaitseala keskusesse. Mööda seda metsavahelist teed otse 2,2 km minnes jõuadki külastuskeskuse juurde.

Viidumäe vaatetorn

Vaade Viidumäe tornist petab ära – tundub, et Saaremaal pole ühtegi asulat ega inimest, ainult mets, mets ja mets. Viidumäe tornist on näha Saaremaa kõige metsasem osa, lisaks Vilsandi tuletorn, Lääneranniku meri ja Kihelkonna kirikutorn. Hea nähtavuse korral võib näha ka Kuressaare lossi, Sõrve poolsaart ja isegi Kõpu majakat. Ronimine Viidumäe vaatetorni on hea trenn igas vanuses inimestele.

Viidumäel on olnud mitmeid torne. Suurmäel asus vaatetorn juba tsaariajal, aga siis oli see Vene riigi triangulatsioonivõrku lülitatud punkt. Hiljem hakkasid torni kasutama ka keskkonnakaitsjad. Puidust torn püsis vapralt püsti 1980. aastate alguseni, kuni see ühe sügistormiga ümber kukkus. Aga juba enne seda oli hakatud mõtlema uue, metallist torni peale. 1979. aastal võeti uue torni ehitamine ette uues kohas, sest vana koht eeldanuks lageraiet. Raunamägi, mis asus otse tee ääres, tundus igati sobiliku paigana ja sügisel tõmbasid kõrgepingemehed Kohilas valmistatud torni ühes tükis püsti. Looduskaitseala oli saanud uue vaatlus- ja tulevalvetorni, mis on 23 meetrit kõrge ja 80-astmelise trepiga.